Ma pole eriline uudiste jälgija — veel vähem pean end toimuvaga kursis. Ent miskipärast on uudiste voog Annabeli teemasid täis.

Ps. Minu järgnev postitus pole teps mitte paha pärast kirjutatud, vaid panin kirja mõtisklused.

Mul on ääretult kahju tüdruku tervisest ent samas meeletult hea meel, kui palju inimesi teda toetavad. Tundus, et mingi hetk enam keegi kellestki muust ei rääkinudki. Meie oma Eesti artistid olid annetustega eriti helded.

Mis mind ahhetama panid — kommentaatorid! Justkui ühte leeri hoidvad inimesed, kellel silmis peale Annabeli enam muud sädet polnud. Mõistan olukorda ning saan aru lähedastest, kes teevad kõik selleks, et oma laps päästa, ent kui hakata juba läbi käima nahaalselt kogu ilma rahakotti, siis midagi on nagu valesti.

Eestis on tuhandeid lapsi, kes vajaks erisugust ravi, veel rohkem on neid ka vanemas eas. Varem pole ma näinud sellist massipsühhoosi, kus iga riigi kulutatud sent jäi kellelegi hamba vahele. Ei — siinkohal ei tehtud kindlaks mis ning miks riigi väljaminek vajalik on. Ja veel enam ei saada aru, kui tähtis on riigil säilitada erapooletus. Ühe lapse aitamine tekitab kindla lõhe, mille parandamiseks läheb ainult maksumaksja raha vaja. Niigi tegi sihtasutus aegade suurima toetuse, mida kiputakse samamoodi unustama. Lisaks toodi ka välja probleem, kus haigekassal oleks pidanud see raha olema, kuna laps on kindlustatud. Aga kas tõesti peame maksma kinni kõik eksperimendiravid? Siis ei jääks raha meil ka kõige tavalisemate antibiootikumide ostuks.

Minu jaoks on meeletult kurb elada inimeste keskel, kes end riigi elementaarse olukorraga kurssi ei vii ning kes ainult mööda ilma lahmib ilma fakte kontrollimata.

Siinkohal tahan öelda, et ma pole mingi ekspert meditsiini alal ja on kindlasti inimesi, kes teavad sellel teemal natuke rohkem rääkida. Aga sain südamelt ära. Loodan, et Annabel saab terveks ning ka kõik teised, kellel ühel või teisel põhjusel ravi vaja.