Kirjutan siis enda loomingut…Õigemini siis mõned jutukesed kui neid saab nimetada ka järjejuttudeks.

****

“Ma ei tea, mis oleks saanud, kui minu elu oleks teisiti läinud. Minu lapsed oleksid olnud olemata. Teda poleks. Kuigi ega Teda polegi alati minu kõrval. Ta on enamjaolt äriasjades maalt ära ning ei jää mahtigi temaga kõnelda. Vahel tunnen, et kõik lihtsalt koormab. Isegi mu laps Kedi. Ta on juba küll teismeline ja tahab omi otsuseid teha. Kuid alati ega need otsused talle ka kasuks tule. Ka minul on oma elu mida elada. Üksi last kasvatada – eriti veel teismeeas, on üüratult raske. Võtaks ta mind kuulda ja tuleks ometigi vähemalt nädalavahetuseks koju. See jääb arvatavasti unistuseks. Ta ei tea, et mul on haigus. Isegi Kedi ei tea. Nad keegi ei tea, et mõne kuu pärast olen siit maailmast läinud. Inglite lossi. Võib-olla ka saatana palesse. Kes teab. Kõik on võimalik. Aga täna otsustasin, et ei hala enam. Olen tugev ja tahan, et mu laps saaks kõigega hakkama. Ilma abistava käeta oleks ju tal see võimatu, kuid abikaasa ei hooligi oma tütrest, kes juba hakkab kümnendat klassi lõpetama. Tüdruk on suur, tore, ilus. Kõik. Ta on andekas. Hea laps loomulikult. Hea on, et ta mind usaldab. Tema klassikaaslasedki on vahel meie juures käinud. Ka tema on mind neile tutvustanud. Ta on väga tore tütar, nii kahju on temast lahkuda. Aga peab, Jumal ei oota, mitte hetkegi…Ta tuleb ja võtab mind kallite seast ära ja jätab nad hukas läinud maailma. Ma ei saa seda peatada, keegi ei saa. Aeg on minna ja tugevatel on aeg jääda. Mina pean olema tugev, kuid ma ei saa jääda. ..”

Kedi julges alles 3 aastat hiljem vanematekottu tagasi pöörduda ning meenutada kõiki mälestusi, mis tal seal on olnud. Isa sai õnnetult surma tööõnnetuse käigus. Ema suri vähki. Ainult see kõlgub tüdrukul õigemini juba noorel naisel mõtetes. Kõik murdus 3 aasta eest, kui Kedi ema suri. Talle oli jäänud vaid lootus isast, kes kahjuks pool aastat hiljem suri. See kurvastas teda jäädavalt. Tädi Liina võttis ta enda juurde ja hoolitses tüdruku täiskasvanukssaamiseni, kui too tööd otsima hakkas ning korterit otsima läks. Õnnetuseks pidi ta oma vanematekoju tagasi pöörduma, kuna see oli ainus koht, kus tal minna oli.
Ja sealt maalt Kedi seiklused algavadki.