Nõnda hilisel tunnil kirjutan veel siia. No mis Sa teha saad, kui und ei tule, pole märkigi. Täna jätsin kohvijoomise vahele, ent kus Sa sellega, energiat oli tarvis, ostsin siiski energiajooki. Lähedasemad inimesed teavad, mis lood mul energiajoogiga on ja ega ma isegi väga uhke polnud, aga teades mu unehäirete sagedusi, peaks juba siililegi selge olema, et see ei tule teps mitte kasuks.
Nagu ma juba varasemalt ütlesin, et tunne ei saa alati positiivne olla. Nimelt täna oli kuidagi väga kurb see päev. Ma ei oska siinkohal põhjust leida. Mõned päevad on kohe sellised. Nähvasin tihemini inimestele, kellele üldse ei tahtnud nähvata ja panin ka oma fesari kinni. Otsus selle sulgemiseks tuli tegelikult üsna ootamatult. Ma lihtsalt mõtlesin, et mille jaoks mul see on üldse? Ma tegelikult käin seal juba harjumusest, postitan mingisugust ila ning ei näe hiljem enda postitustel enam mõtet. Eks on sõbrad seal, aga see, kes tõesti tahab, teab minu telefoninumbrit ning saab ilusasti minuga ühenduses olla. Google+ on ka, aga seal ma nii tihti ei käi, pigem selline asendus fesarielule, mis kippus võimust võtma.
Reede õhtul läksime excoworkeritega Red’i. Tutvusin kahe megalaheda austraallasega. Inimesed, kes praegu mu päevikut loevad, ma tõesti olen hakanud rohkem väljas käima. . . joomise üritasin maha jätta. Reedel ma ei joonudki – ploomimahl oli cheap ja siis lürpisin seda.
Anyways, Ray tegi mulle hiljem põse peale sooja musi, mis tegi hinge küll hellaks, et nii armas oli, kui ära läksin. Esimene kutt oli väga lõbus, tema meeldis mulle ka tohutult.

Aaga, jäädes und ootama Adele live’i saatel soovin teile kõike paremat,
küll mu tuju jälle tõuseb.

täna tegin endalegi tegelikult nalja Rock Bandi mängides. tagusin trumme ja lõpuks väsisid käed ära.
“Oh, my hands are tired… that’s not what she said by the way,” lisasin juurde ja suht hästi tuli välja ikka.

Jaana