Tegemist on sõjavangiga, kes pärast kaheksat aastat mingi ime läbi tagasi USAle lunastatakse. 

Sarja algusosas kohtume Carrie’ga, kes töötab CIA-s uurijana. Naine ise tundub ülimalt intuitiivne ning faktidest absoluutselt ei lähtu. Loomulikult anname selle andeks, sest ega tal tööajaloos eriti hästi pole läinud. Nimelt Iraagis tegutses ta isepäi ning kuulas vaevu oma otseste juhtide juhiseid. Pole veel täpselt teada saanud, mis vasakule läks. 

Seriaali pinge on lausa laes, kuna Carrie kahtlustab, et endine sõjavang on Kuweidi poolt hoopis ümber pööratud terroristiks ning otsustab jällegi juhtimise enda kätesse võtta. Ta toob erinevaid ettekäändeid, et Brody (endine sõjavang) on tänapäeva 9/11. 

Kaheksa aastaga on juhtunud palju. Brody perekond on suutnud pettumuse ning leinamise alla suruda ja püüab vastavalt oludele elus edasi minna. Naine (isiklikult arvan, et Hollywoodil tuleks see naine üldse kaamerate eest ära võtta, kuna nii võltsi näitlejat pole ma veel oma silmadega näinud, kui seda on tema – Morena Baccarin), kes mängib imelist abikaasat hetkel, kui Brody välja ilmub, on olnud uskumatult ebatruu – petab endiselt Brody parema sõbra Mike’ga (Diego Klattenhoff). 

Kõik tuleb aga välja Brody ühe teise sõbra mälestusteenistusel. Nimelt meenutab Brody vaimusilmas, kuidas tema Iraagis oli see, kes viimase (Tom) ära tappis. Eks me näe, mis üldse ajendas teda seda tegema. 

Sarja kuuendas osas pole ma väga kindel, mis ajendab Carrie’t Brodyle lähenemiskatseid tegema. Lõpuks mees veel põgeneb temaga nädalavahetuseks, ent kõik tundub kuidagi liiga võlts. Nad jagavad üksteisega erinevaid detaile, ent keegi sellest ei räägi, mis neil mõtteis on.

Natukene räägin siis ka üleüldisest filmi meeleolust. Kuna tegemist on draamaga, siis ei saagi ümberringi kõik vaba ja rõõmus olla. Kuna sündmusi on palju, siis pinge on alati keskeltläbi üleval.

Vaatame, kuidas kõik edasi areneb, kuna hooaegu on veel palju ning tahaks teada, kuidas sarja hoogu suudetakse üleval hoida.

Jaana