Lennuhommik algas suure paanikaga. Nimelt ei torganud mulle
pähegi, et ma peaks omale üle mitme aasta passi tegema. Arvan, et
esimene ja viimane pass, mille tegin oli umbes 6/7 aastat tagasi. Kuna
Schengeni piiridel pole ID kaardiga reisimisega kaasnevaid probleeme,
tekkis hirm, et äkki ei lastagi Türki. See juhtus umbes 8-9 paiku
hommikul, kui helistasin nii migratsiooniametisse, lennujaama infoletti,
Eesti konsulaati, Türgi maeiteamis klienditoesse ning ka lõpuks Türgi
konsulaati, kus minu arust võttis vastu kõne üks härrasmees vast
koristaja vms, kes vaevu inglise keelt purssis ning midagi mulle
otseselt ei öelnud. Selge.

Pakkisin oma viimased kompsud kokku ning tegin veidi googlest
uurimustööd, ent targemaks ma ei saanud. Seega mõtlesin. Passi mul nii
kui nii pole, seega mida ma põ

en. Kui võetakse kuskil kinni ja
saadetakse tagasi, parem ikka kui mitte Eestist välja saada. Seiklus
missugune.

Kaheteistkümnepaiku hakkasime vennaga siis lennujaama poole
minema. Jõudsin juba pagasi äraandmiskohta, kui juba esimene inimene
minult passi küsis. Hah. Ei ole, transiit jne, mida ma seal kokku
luuletasin. Sain vähemalt sealt edasi, küsiti ning peeti aru ning ehk
saadi aru, et sinna Türkki mul kavas jääda ei ole. 1 down, 2 to go.

Ostsin natukene Kalevi komme ja asju, veetsin veidi aega
niisama jalutades kui juba oli reaalne passikontroll. SELGE! Mul on
TÄIEGA VAJA TÜRKKI MINNA. Vanem naisterahvas oli veidi üleolev minuga,
helistas kuhugi ja saades kinnitust, et võin läbi minna, andis
dokumendid tagasi ja lausus nii muuseas suunurgast “palun” ka takka
järgi. Teine kadalipp sai läbitud.

Sain juba peaaegu lennukile ja muidugi jälle kontroll. See kord
oli veel upsakam, kuid vastupidiselt vanemale naisterahvale oli
tegemist minuvanuse naisega. Pidin jälle seletama hakkama, kui ta viipas
mu lennukile umbes selliste sõnadega: “Jaja ja ja minge nüüd.”

Lennuki peal enam õnneks mingit kontrolli polnud ning ei väsi siiski rõhutamast, et mul  siiralt
ei ole huvi kuskile toppama jääda. Eriti Türgis. Don’t get me wrong,
aga lihtsalt mu sihtpunkt on siiski midagi muud ja Türgi pärast eraldi
passitegemist ma arukaks ei pidanud.

Heakene küll. Vähemalt sain lennukile. Pool murest on murtud, ent pool on veel ees täpselt sama probleemiga silmitsi seistes.

Oo ja kas ma mainisin? Free food, free drinks on the plane?! Say whaaaaat?!?!

**
19:57

Jõudsin Türkki. Jee? Alguses ikka hullult jälle põdesin, et kas
mind üldse lastakse läbi. Jälle tekitasin paanikat. I’m a woman. It is
in my nature to panic. Anyyywhooo. Pidin vaid pardakaarti näitama ning
saingi ooteruumi. Siin pean olema nüüd umbes 4 tundi veel. Türgis, ma
mõtlen. Närvid on natukene läbi ka, seega hirmsasti tahaks suitsu, ent
enne Bucharesti ei ole see paraku võimalik, või ma lihtsalt ei tea selle
ruumi olemasolust. Lennujaamast ma ju välja minna ei saa! Ah it can
wait as well. I guess.

Türgi Lennujaam

Tahtsin ajaliselt kirja panna, mis ja kuidas ning millal ma
tegin. Usun, et on palju huvilisi, kes minu feilimist ootab ning ka
muidu rahuliku sisuga blogist leiab märulimaterjali. Isa helistas mulle,
rääkisime veidi ja siis ta küsis, et palju kõnehind on. Vastasin nii
muuseas, et 70 senti minut. Oi kui kiire tal hakkas ning kõne läbi
oligi. Peaks skype minuteid ostma, et vanaemale ikka helistada. Kavas
oli temaga kirjutama hakata, ehk siis kirja teel, kuna minu vanaema
tehnikahuviline pole. Oma esimesegi mobiiltelefoni, mis ta sai ning mis
ei olnud enam lauatelefon, ostis ta endale alles paar-kolm aastat
tagasi.

Mul oli palju lugemismaterjali ka lennukis, seega aeg möödub
metsikult ruttu kui on, millega meelt lahutada. Lugesin isegi ühe
raamatu läbi, mis mööduski vist kõigest kolme tunniga: The girl on a
train. Vapustavalt põnev raamat kusjuures. Lõpp oli veidi ettearvamatu,
ent tegemist oli müsteeriumilaadse teosega, ei olnud ma väga pahviks
löödud. NO SPOILERS! Don’t worry.

20:56

Mingisugune musta nahavärviga poiss, kes vast mingi 8 aastane
äkki kui mitte vanem raiub nutta nii, et mul kõrvad sitavett hakkavad
jooksma. No ma ei saa aru, isa peidab end kuskile mütsi taha, ei tee
kuulmagi. Lapsel on hääl ära minemas, aga ei saa vaigistada kuidagi.
Pigem tunneb piinlikkust, et vast ei saagi midagi teha. Ju siis laps ei
saanud seda, mida tahtis. Peab näitama ju, mis puust on.

Now I am hungry. Oleks pidanud ikka lennukil süüa võtma, kes
teab millal saab. Aga sel hetkel oli vist kõht täis. Või noh oligi, aga
noormees ikka andis mingisugused küpsised, kuigi ma ütlesin, et pole
vaja. Aga kohvi oli mõnusalt hea ☺️

Aga nüüd on siis ootamismäng ning kirjutamist jätkan nüüd kas lennukis või kuskil Türgi keldris (pls turkish sauna, at least  y o u  have to be there).

WAIT  FOR IT!

Vaade Istanbulile

Ja ma olen LENNUKIS!!!! ID kaart on ikka võimas asi. Kell on
11:52PM ehk siis varem ei olnud mahti siia kirjutada, kuna sõit
Rumeeniasse võtab keskeltläbi poolteist tundi ning lõpuks sain ka oma
kõhu täis.

Ma põdesin, aga tean, et enam põdema ei pea. Söök oli ka super.
Mingi Türgi võileib koos tuunikalaga, siis salat sidruni-oliiviõliga
ning spring water ja shokolaadivaht küpsistega. Tundus algul väike
söömaaeg, aga kõhu sain ilusti täis.

Nüüd ootan maandumist, et siis autojuhiga edasi Brasovisse sõita. Loodan, et tuleb meelde ka hotellis kirjutada.

Jätkub. Jah, allpool olen juba hotellis :3

Vaade Brasovis, hotellist.

Jaana