Laupäeval tõusin üles ja pea lõhkus nii, et pidin uue peasõõmu täie magama. Aga et peavalu üle ei läinud, siis võtsin ka rohtu. Samuti siis see üle ei läinud.

Aga mida aeg edasi, seda rohkem hakkas kell mulle ette heitma, et EBA on tulemas! Kell 4 tegin viimase uinaku ja siis jäin juba ka auhindadest ilma. Nägin suhteliselt saast välja ka 😀

Aga! Ma arvan, et ma oleks ennast sinna iga ilma ja oluga kohale vedanud, kui mul poleks trotsi tekkinud.

Nimelt arvan, et hetkel on mu blogi veel üsna roheline. Jah – olen bloginud rohkem kui mõni teine — 12 pikka aastat! Ent oma niši pole ma siiani leidnud. Olen bloginud nii inglise keeles kui ka Eesti keeles, mis lugejaid kindlasti segadusse on ajanud!

Aga ei ma ei ole kurb! See annab jällegi mõista kui oluline on jääda iseendaks ja kirjutada siis kui on midagi kirjutada. Osa postitusi on kindlasti sulest välja imetud ja kuna ma kirjutamisel vahel väga loominguline ei ole, siis näivadki need üsna võltsid ja punnitatud. See on siis ka üks põhjusi, miks ma kohale ei läinud. Aga blogijad ise olid niiiii kaunid! Ma ikka jälgisin kõiki teie tegevusi! Väga vinge üritus!

—

Vahemärkus: Vaatasin ka, et üks minu postitustest on saanud žüriilt ka päris head punktid! See oli see postitus, kus ma oma hiirtest rääkisin 😀 või rottidest? 🤔 igatahes see postitus on siin! 🐾

—

Aga tõsi ta on! Otsustasin teid rohkem mitte oma igapäeva eluga piinata! Toon teieni rohkem oma pilte ja muid põnevaid asju! Lisaks proovin ikka päevakajalisemadest asjadest pajatada. Kui teil on huvi millegi vastu, millest võiks jutustada, hit me up! 💌