Appi jälle pole see aasta suutnud isegi ühte sõna siia kirjutada. Aga ikka maksan kodulehe eest 🤷‍♀️

Aga mu aasta algus on olnud nii tegevusterohke kui ka unistuste täitumiste rohke! Kõige pealt tahaks mainida, et pildistamisi aasta esimeses kvartalis on olnud niii nii vähe. Pelgalt juba selle pärast, et mul sadat muud asja vaja teha.

Ma siis räägin ära mis siis kõik minuga juhtunud on!

Esmalt probleemid kaaluga

Olen Eriku kava juba poole silmaga jälginud eelmisest aastast alates, aga nüüd hiljuti sain käe soojaks. Minu kõige suuremaks hirmuallikaks oli kaal, millele peaaegu iga päev astusin ja muutust ei näinud. Lõpuks lasin sellel hirmul minna ja võtsin lisaks toidukavale ka trennikava Liisa Hundilt, kes on niii nii särtsu täis ja alati motiveeriv. Aga samas pean motiveerijaks olema ka mina ise! Kuna ma ei kaalunud ennast umbes 2-3 nädalat ja kui Liisa grupis küsis, et mis teema on, kuidas meil kõigil läheb? Astusin kaalule ja mitte midagi polnud muutunud. Aga enesetunne oli hea. Mul sel hetkel oli juba suva, mis see kaal peaks näitama, aga mul ei olnud enam sellist puhitustunnet ja toidud ka tervet taldrikut enam ei täitnud. Seega mainisin seal, et tegelikult on enesetunne hea. Mõni päev hiljem tundsin, et mu mantlihõlmad lähevad nööbist kinni. Huiiiii?? Selveri ees pidin ulguma hakkama, kui mehele rääkisin, aga siis otsustasin, et räägin ka Liisale. Ja ei läinud kaua mööda – umbes nädal kui mu kaalu number oli 2.5kg kergem. Tänaseks olen lisaks sellele veel 0.7kg kaotanud ja ma megahype ikka! Toimib! Probleem, mis mind enne kaalulangetusel valdas, oli see et ükskõik mida ma ei teinud, kaal ei langenud. Ja tra see võttis küll moti maha. Aga nüüd olen järjepidavalt juba teinud ja ei näegi end teistmoodi tegevat. Ahjaa lisaks võtsin mingid maiustused, snäkid ka oma laualt ja asendasin need nt proteiinishokolaadide (päevas max 1) või siis vahepaladena Eriku toidumenüüst. Ja tunne on hea!

Lõpetasin laulmise

Tegelikult ei lõpetanud, aga laulukoolis lõpetasin küll käimise. Paraku tekkis mul lisaaega vähem ja vähem kuniks ma ei jaksanud enam. Fotograafia röövis (loe: võttis meelsasti) minult enamus ajast. Aga see oli kindlasti 100% parim aeg minu eelmise aasta lõpust. Kuna mul on ka pooleli basskitarriõpingud ei näinud ma enam väljapääsu kogu aeg harjutamisele kaheks erinevaks hobiks. Eile sain omale uue mikrofoni, mis on mind nii kaua hoidnud tagasi vokaalisalvestusest, seega ma olen megaoverexcited 🙂 Mikker ise on siin.

Registreerusin silmaoperatsioonile

Kõik juhtus, no ma ei tea, korraga. Rääkisin Gretega – viimasel ajal me räägime ikka pidevalt and I’m loving it. Ta käis eelmise aasta lõpus silmaopil ja kohe sel hetkel tekkis tunne ja tahtmine seda teha. Olen nii pikalt sellest unistanud ja kuidagi alati on see olnud nii kättesaamatu. Ja tegingi esimese sammu – silmauuringud. Sain nädalaga omale aja ja eile käisingi ära. Osutusin sobivaks opikandidaadiks ja mu aeg on juba kuuendal aprillil. Ma ei jõua ära oodata tegelikult ka! Tahaks näha, mis tunne on ärgata hommikul ilma prille ette panemata või mis tunne on rohelist muru vaadata esimese asjana hommikul aknast. Mul rohelist ka siin aknalaua peal, aga ikka! Ootan väga. Palju juttu oli silmauuringul ka ning palju aparaate. Kuna mul on kunstripsmed siis need on suht rasked ja silmi suureks ajada on suht pingutus 😆 aga saime tehtud ja kui hea mul oli kuulda, et ma olen sobiv kandidaat. See hetk oli nagu lotovõit, kuigi ma ise pean selle eest kopsaka summa välja käima 😆

Hakkasin streamima

Üks hetk kargas pähe mõte, et hakkaks striimima ja siis hakkasingi. Kuna mul pole olnud varem mingit hüpermega arvutit, siis kui see võimalus tekkis, hakkasin kohe uurima, kuidas/mida striimida. Ostsin omale ka päris korraliku veebikaamera , kuna mu enda peegelkaameraga olid suht suured probleemid ja lülitus iga 10 min pärast välja. Aga striimida ju tahtsin kaua!! Ja siis ma tegingi oma profiili veidi rohkem attractive’maks. Muide, saate mind siin jälgida. Ja siis tulid mingid reedeõhtud, kus ma alkoholiga ei saanud piiri pidada, sest see striim on veidi sus ja alkohol läheb kohe eriti libedalt. Nüüd teadvustan endale, mida ma striimis teen ja, et mu content oleks piisavalt tore ja meeldiv. Kindlasti sain ka sellest aru, et täpselt sama content’i kellegagi koos striimida ei saa, sest paratamatult vaadatakse vaid üht. Ja näiteks mängime Grete & Vibers’itega Valheimi ja samal ajal kahekesi striimida veits overkill. Aga ma arvan, et siiani on mul hästi läinud. Tegelen tasapisi oma konto kasvatamisega ja õnnestub täitsa ilusasti.

Hakkasin droonipilte/videosid tegema

Oi kuidas ma omale drooni olen tahtnud. Eelmise aasta kõige suurem soov sai täidetud ja ma ka lõpuks selle omale sain. Algelised pildid on mul kuskile sahtlinurka pistetud, sest seal ei olnud küll midagi mida public peaks nägema. Nüüdseks on mul droonijuhtimine enam-vähem käpas ja pildid/videod tulevad ka üsna ilusad. Nagu mainisin – fotograafiat oma eelmisel kujul ei viljele nii tihti enam, kuid droonitamist tuleb ette ikka vähemalt korra nädalas, kui selline veidi toredam ilm ette satub.

Sattusin ajakira

Pikemalt siin ei peatu, minu pool on eelmises postituses kirjas, kuigi pealkiri ja, see et artikkel tasuline on, ei anna väga palju minule kasulikku infot, aga mis ma tahaks siin veel kirjutada, et see “suhe”, kuhu ma sattusin, ei olnud vabatahtlik kordagi. Teiseks ei olnud ma nii sügavalt mehest huvitatudki, minu kõige suurem eesmärk oli, see et kui meest ei leia, ju siis pole ma midagi paremat väärt kui see rets indialane. Ja täpselt nii oligi, mina pole kuskile ennast surunud, ega kuskilt eksootilisi “elevante” omale otsima läinud. Aga artikkel ise on siin, kes tahab rohkem lugeda, palun lugege mu eelmist postitust.

Esimene artikkel: https://annestiil.delfi.ee/artikkel/92394869/porgulikus-suhteloksus

Teine, veidi intrigeerivam ja mitte minuga läbi arutatud artikli nimi: https://annestiil.delfi.ee/artikkel/92759107/eestlanna-porgulikust-suhteloksust-olin-india-mehe-jaoks-paas-euroopasse-aga-mulle-tundus-et-ta-on-minust-lihtsalt-nii-huvitatud

Kes tahab, on mul originaaltekst ka näidata, mis mulle algselt saadeti, seega kirjutage mulle Facebooki, kui huvi on 🙂

Seniks aga ütlen tsau-pakaa! Ja lõpetuseks mu elu lemmiktsitaat ühest parimast seriaalist. This literally makes me cry every time.