No tere jälle! Ma kusjuures panin eelmine aprill täitsa blogimise maha, sest mul absoluutselt ei olnud aega, et kirjutada. Aga asju, millest rääkida, on oi oi kui palju. Viimane kogemus oligi KSA-ga ja siis nagu tundub, et ma jäin üldse pimedaks, aga päris nii need asjad ei olnud. Ma arvan, et teen selle postituse kahe osalise, sest see läheks lihtsalt liiga pikaks, et ühe korraga kõike seda hoomata. Igatahes…

Aasta läks 100x kiiremalt kui üldse oodata oskasin. Näiteks pildistamisi oli kordades vähem, sest lihtsalt ei olnud aega. Aga räägiks siinkohal teile 2 kõige olulisemat sündmust, mis siis minu elus juhtusid.

Alustame sellest, et eelmise aasta jaanuaris otsustasime, et nüüd võtame omale koera. Tegelikult sai see otsustatud juba päris mitu kuud varem, kuid jaanuaris hakkasime actually otsima. Ja siis sattusime ühe imearmsa kasvataja peale, kellel veel küll pesakonda polnud, aga planeerimisel oli ta küll. Seega panime end “kirja”, et oleme huvitatud koerast. Veebruaris saime kinnitust, et see “vanainimeste” v noh “vanakoerte asi” on tehtud ja meie samojeedipoiss on juba eostatud. Jäi nüüd oodata vaid sündi. Pea iga paari nädala tagant saime ikka pilte emmest ja teate, maikuus sündiski meie kauaoodatud samojeedipoiss Floki. Ma pole siia ilmselt veel jõudnud näidata, kui ma juba pausi blogimisest võtsin. Aga sündis ta siis 27. mai ning siis olid meie silmad juba täitsa rõõmu täis. Nädal pärast sündi läksime juba meie väikest beebit vaatama ja juba enam-vähem siis oli selge millise beebi me omale saame. Jõudiski mõni nädal mööda minna ja beebi oli tohhujaa kasvanud, lihtsalt imeline! Meie südamed olid ja on siiani täis suurt-suurt armastust ja hoolivust meie pere kõige väiksema jaoks.

Kui pea veidi selgemaks sai ja pilvede tagant korraks välja nina pistsime, et reaalsust veidi katsuda, siis tuli meil kirjutada meie majaomanikule. Kuna lepingus oli kirjas, et kutsika saamiseks peaks vaid omanikule ette teada andma, siis tegime me seda ka umbes kuu enne kutsika saamist. Oeh, oleks me vaid ette teadnud, milline probleem sellest tõuseb, ei oleks ilmselt me seda maja üürinud. Meie unistuste üürimaja oli saamas meile suureks õudusunenäoks. Omanikuga hakkas kirjavahetus peale sel hetkel, kui olime Türgi reisil. Türgi reisil teavitas ta meid majaüüri tõstmisest, millele me esialgu ei vastanudki. Meie reis oli tollel hetkel üsnagi rikutud. Lisaks olevat ta käinud meie maja peal siis kui me reisil olime ning üles kirjutanud kõik puudused, mida me hiljem ka likvideerisime, seega probleeme üldiselt ei olnud v.a koerasituatsioon. Omanik nõudis lisatagatist, mille me ka maksime, kuna tõepoolest ehk me ei oska ette näha, et koer midagi hävitama hakkab jne. Lõpuks oli omanik koeraga nõus. Reisi tagatipuks jäime me mõlemad koroonasse ning koera kätte saamine oli juba omaette seebiooper, aga sellel ma väga pikalt ei peatuks.

Esimesel augustipäeval läksimegi meie beebile järgi ja tõime ta enda koju. Sellest päevast peale on meie elu ainult positiivsemaks läinud. Koer on andnud meie perele nii palju lisaväärtust ning põhjust elamiseks täisväärtuslikku elu. Ja meie samojeedipoiss on olnud ainult tubli ja õpib väga kiiresti. See on imeline! Mitte ühtegi juhet, mööblitükki või seina ei ole see poiss hävitanud. Tuppa on sirtsutanud ainult loetud korrad! Ja kõik muu on lihtsalt … no mul ei jätku sõnu!

Septembrikuus saime arve, et nüüd ongi üür tõusnud. Sel hetkel käisime lepingu läbi 150 korda. Lepingus polnud ühtegi punkti, kus üüri tõstmine end õigustanud oleks. Kuna tagatis peaks sellisel juhul katma lisakulud, kui koer tõepoolest midagi hävitanud oleks, siis ei näinud me sellel alust. Lisaks oli leping tähtajaline, mistõttu ei oleks omanikul üldse õigust seda üüri mõjuva põhjuseta tõsta. Koer ei ole sellel juhul mõjuv põhjus, kuna tagatis oli koera eest makstud. Aaanyways juristiga räägitud, ei maksnud me suuremat hinda maja eest ning jätkasime elu nagu enne. Kuid septembris otsustasime hoopis, et meie elu peaks muutuma ning kuidagi elamisväärtuslikumaks see muuta, et me ei peaks muretsema, kuidas omanik meile iga hetk kuklasse hingab.

Jätkub