Ma kirjutan nüüd järjest teist blogipostitust, aga tõepoolest pole suutnud veel sõna võtta asjadest, mis nii ruttu on toimunud. Teeme siis tähtsuse järjekorras, muidu mu enda probleemid tunduvad liiga abstraktsed nende kõrval, mis actually tähtsad on.
View fullsize
Rewind to the 24.02.2022 kus ma ärkasin üles ja literally sõda oli lahti. Mis aga ilmselt tavainimesse nii väga Eesti mastaabis nii jõhkralt suuremaid emotsioone ei toonud, siis minu pere oli sellest päevast täiesti katki. Kuna mu kihlatu on ukrainlane, siis sel hetkel varises tema kogu maailm kokku. Nagu ma ütlesin literally. Minu mees siis ei pööranud üldse enam tavapärastele asjadele tähelepanu ning kogu see maine elu jäi põhimõtteliselt minu kanda. Seda ma mõnda aega tegin ka. Kokkasin, koristasin, käisin, tõin ja nõnda edasi. Tema tegeles uudiste lugemisega ja neid tuli ju nii jõhkralt. See aeg kus ta elas oli täiesti seisma jäänud. Tema vanemad on hetkel Ukrainas ning isa mobiliseeritud põhimõtteliselt teadmata ajani. Seni kaua kuni ta sõtta kutsutakse on meil kodus vägagi ärev seis ning kunagi ei tea, mis homne tuua võib.
View fullsize
Tänaseks on ta veidi suutnud integreerida ennast paremini meie koduellu ning veidi tähelepanu pöörata sellele, et ta ise kuskilt rongist maha ei lendaks.
Meil aga oli üsna raske aeg vahepeal, kus ma nutsin enda silmad peast kõigest, mis maailmas ning ka kodus toimub. Mul oli hetkeks isegi plaan lahku minna, sest ma ei suutnud seda koormat enda peal kanda enam. Sellega tuli tagasi mulle vana hea sõber depressioon. Ja ta lendas uksest nii sisse, et uksepiitu ka enam alles polnud. Ma ignoreerisin kõike ja kõiki ja elasin lihtsalt oma elu arvutimängudes, kus ma ennast veidi teist moodi väljendada sain. Tõesti oli raske. Raske oli selle pärast et kui ma peaks lahku minema nüüd mina oma 30ndat eluaastat elades ja mõistes, et ma midagi saavutanud pole, siis oleks küll suht nukker lugu.
Räägin siis lähemalt, mida minu jaoks depressioon tähendab. Kõlab nagu haigus, mis oleks lollidele välja mõeldud eks?
Minu puhul on aga see konstantne tühjusetunne, kus mul ei ole kedagi ega midagi ning ega keegi vist ilmselt igatsema ka ei hakkaks jne. Ja noh, kui matused on siis parastavad ikka hea nõrk ikka sa olid, ei suutnud elada. Sellised mõtted kogu aeg. Ja suremine mul siiani hästi välja pole tulnud, siis elasin mõnda aega elu oma toas nii, et ma tulin sealt välja söömiseks, joomiseks, vetsus/dushi all käimiseks/magamiseks. Ja siis ma striimisin, striimin tegelikult siiamaani. Kui striimi käima lükkasin, siis manasin näole ilusa naeratuse ja õnnetunde, et see kuidagi õhkuks välja, et tegelikult on ju minuga kõik korras. Depressiooni episoodide ajal ei taha õue minna ega kuskile kellegagi kokku saada. Ahjaa lisaks kaob libiido 🙂 Mina arvasin, et ma olengi selline inimene, et mind seks ei huvita. Hetk hiljem sain aru, et asi on depressioonis. Ja see arusaamine oli nii valus!
“marqueeItems”: [ {
“text”: “Depression”
}, {
“text”: “♠”
} ],
“linkTo”: “”,
“waveFrequency”: 2,
“waveIntensity”: 30,
“animationDirection”: “left”,
“animationSpeed”: 0.5,
“fadeEdges”: true,
“textStyle”: “paragraph-1”,
“textSize”: {
“unit”: “rem”,
“value”: 7.1
},
“itemSpacing”: {
“unit”: “em”,
“value”: 0.5
},
“blockId”: “yui_3_17_2_1_1653635982626_38832”,
“estimatedDimensions”: {
“estimatedColumnSpanDesktop”: 12,
“sectionColumnsDesktop”: 12,
“estimatedColumnSpanMobile”: 12,
“sectionColumnsMobile”: 12
},
“containerStyles”: {
“backgroundEnabled”: false,
“borderRadii”: {
“topLeft”: {
“unit”: “px”,
“value”: 0.0
},
“topRight”: {
“unit”: “px”,
“value”: 0.0
},
“bottomLeft”: {
“unit”: “px”,
“value”: 0.0
},
“bottomRight”: {
“unit”: “px”,
“value”: 0.0
}
},
“padding”: {
“top”: {
“unit”: “%”,
“value”: 3.0
},
“right”: {
“unit”: “%”,
“value”: 0.0
},
“bottom”: {
“unit”: “%”,
“value”: 3.0
},
“left”: {
“unit”: “%”,
“value”: 0.0
}
},
“stretchedToFill”: false
},
“featureFlags”: {
“useCLDRMoneyFormat”: true
}
}
Depression
♠
Depression
♠
Depression ♠
Nii ma istusingi füüsiliselt naeratus näol GTA Roleplays ja mängisin elu, millest mõned võiks ainult unistada. Ja nii see mingiks hetkeks minu reaalsuseks saigi. Kaugenesin korralikult oma mehest. sest tal oli nagunii mõtted busyd Ukraina teemaga.
Nii ta siis istus mind maha nüüd umbes 2 nädalat tagasi ja ütles, et see elu ei ole normaalne, mida elame. Elame ühes majas aga väldime üksteist igal võimalikul viisil ja vihjas, et aeg on lahku minna. Kuigi mina olin selle peale varem tulnud, oli neid sõnu tema suust metsikult raske kuulata. Sel hetkel ma sain aru, et asi ei ole meie suhtes, vaid minus. Et mul on vaja rääkida psühholoogiga, kes äkki saaks kirjutada mulle välja ravimid, mis parendaksid mu enesetunnet. Aga sellega on ka raske, pole ju nii lihtsalt aegu saada. Õnneks hetkeks on see valusam depressiooniperiood mööda läinud, sest ma vähemalt sain aru, et mul on raskusi, mitte ei veereta neid kellegi teise kaela.
Maailma muutmine algab ikka iseendast! Ahjaa Twitchist olen nüüd mõnda aega eemal, sest suutsin depressiooniepisoodi ajal mitte mõelda ning toota sisu, mis ei ole Twitchiga kooskõlas. See veits tõi mind ka maa peale tagasi, et elu arvutiväliselt on täiesti võimalik. Aga ma otsin abi ja ma loodan, et saan terveks!
Okei, ma olen vist suutnud nüüd lõpuks end reele saada selle blogiga, et nüüd olete minu tegevustega olevikus ka kursis. Kuni järgmiseni!
Leave a Reply