Olen siin lausa paranoiliselt tööd kui ka korterit otsinud, noh peaaegu igale poole. Hinnad on kas überlaes või on korterid pesuehtsad peldik-köögis-tuba. Ja kõik, mis on seal vahepeal, see kipub kiirelt nagu liiv sõrmede vahelt ära pudenema. Ma ei tea, kas ma siin kunagi oma väga ammustest võlgadest olen rääkinud, aga mul on suhteliselt keeruline mingit korterit isegi rendin.ee peale võtta, sest minevikus on üks “lõpetatud maksehäire”, mis nagu peaks ju aimu andma, et ma ikka oma asjad korda saan. Isegi pank on nõus mulle pangalaenu andma, kui mul oleks selleks piisav sissemakse, mida mul hetkel samuti ei ole.

Üürikorter on samas hea ja lihtne, aga jube tüütu on kolida. Tahaks küll oma kodu, kuid olles kogu aeg üksinda, siis raske on midagi kõrvale panna, kui ainus leivateenija oled peres Sa ise. Ivaniga koos oli muidugi lihtsam, siis oli juba võimalust, aga siis ma ei näinud vajadust midagi kõrvale panna, sest kodu oli meil olemas. Meil oli kõik põhimõtteliselt olemas, et puudus mingisugune vajadus kõrvale panna, sest polnud mingit eesmärki. Küll see suhe purunes üsna kiirelt pärast maja soetamist, siis oligi taas jälle “enda eest ja ruttu ära”.

Täna on, saate aru, mu väikese venna 19. sünnipäev. See ei ole võimalik, et ta eile oli mul süles lubadusega, et ta ei taha suureks kasvada, ja nüüd elab õnnelikku elu ka juba omatte korteris. Selleks puhuks lähen külla talle, sööme torti ja juba ootamegi järgmist sünnipäeva. Raske on samas uskuda, et kogu selle kasvamise kõrvalt olen minagi vanemaks jäänud ja ausalt öeldes ma praegu, elades hetkes, tunnen kui kiirelt päevad lähevad ja kui kiirelt reaaaaalselt aeg läheb, et ma juba tean, et mul umbes ülehomme 33. sünnipäev.

Eile lõppes siis mul tööleping tööampsu näol ja nüüd võimalus töötukassast töötuks jäämist taotleda. Taotlus on muide saadetud, aga eks näha ole, mis dokumente jne vaja veel on. Pole ju töötu olnud oma tööea jooksul pikemalt kordagi. Tegelikult korraks olin — siis kui Rumeeniast tagasi tulin. Registreerisin kohe end töötuks kui jõudsin ning sellel “ametikohal” suutsin olla kuskil nädal ja juba oligi töö olemas. Oleks see nüüd nii lihtne…Arvestades mu kvalifikatsioone ma ei tahaks väga poodi tagasi minna tööle. Nagu eile ütlesin, et mul ei ole selle vastu midagi, kui ma mõnes teenindussektori ettevõttes töötaksin, aga ma tunnen, et ma olen kogemusi ja teadmisi palju rohkem kogunud, et ma saaksin midagi paremat. Aga eks aeg näitab. Võib olla ongi see aeg praegu mul “taassünniks” või on selle nimetus keskeakriis, kes seda nüüd enam täpselt teab.